milleks tegeleda poksiga?
aus vastus on see,
et poks muudab inimest enesekindlamaks. Ja kui inimene on enesekindel, on ta ka rahulikum ja emotsionaalselt stabiilsem. Muidugi, kõik see vastab tõele ainult siis, kui teie kõrval on õige juhendaja. Poksiga tegelemist tasub kindlasti alustada sellise treeneriga, kes ei õpeta mitte ainult löögi- ja kaitsetehnikat, vaid tegeleb ka inimese vaimse arengua. Kui see puudub, võib inimene kasutada oma trennist saadud oskusi valedes olukordades ja tihti ilma mingi põhjuseta.
Aga ma tahaks rääkida veel natuke enesekindlusest. Miks annab just poks inimesele seda kõige rohkem? Miks mitte mingi muu spordiala või muu võitluskunst? Ma usun, et klassikaline poks jäljendab kõige paremini päriselt aset leidvaid konflikte, selliseid, mis võivad tekkida väljaspool saali. Sarnasus poksisaalis kogetuga annabki inimestele juba nimetatud enesekindlust ka igapäevaelus.
On olemas teisedki austatud olümpia võitluskunstid nagu maadlus, judo või taekwondo, kuid kui konflikt toimub näiteks asfaldil või baaripõrandal (ja seda juhtub enamus ajast), siis on väga raske maadelda nii, et sa ei saaks ise haiget. Maadlusmatt on paks ja pehme, asfalt või põrand on aga kõvad ja kriimustavad. Karate või taekwondo on küll ägedad võitluskunstid sportlikus mõttes, kuid nad mõlemad keskenduvad üksikule täpsele löögile, mis tavaliselt ei tohi olla liiga tugev. Teiseks, kui inimene on nendes trennides harjunud lööma jalgadega, siis päriselus võib ta olla teksades, mis teevad need löögid keeruliseks. Oma kogemuse järgi võin öelda, et selliste võitluskunstide esindajad kiiluvad tihti päris konfliktides kinni, eriti seetõttu, et trennides keskenduvad nad ainult ühe löögi löömise peale. Sellisel löögil ei ole pikendust, sest reeglid seda ei luba. Päriselu olukorrades võib aga lööke vaja olla rohkem kui üks.
Poksi ilu on peitub minimalismis – inimesel on ainult 2 kätt, millega ta õpib ründama ning kaitsma. Ta õpib kiiresti analüüsima ohtu ja sama kiiresti tegema õigeid otsuseid. Ta õpib toime tulema tugevate löökide vastuvõtmisega, ta õpib, kuidas neid lööke üle elada ja mitte sattuda paanikasse. Kuid mis on kõige tähtsam – õige treeneri juhendamise all õpib ta olema hea inimene ja kodanik, kes suudab eristada, millal peab kasutama oma poksioskusi enda või teiste kaitseks, ja millal tuleb lihtsalt helistada politseisse.
Õiged ja tõsised poksitrennid muudavad inimest rahulikumaks ka selle pärast, et ta saab oma negatiivsed emotsioonid jätta saali, kus ta poksib ning sooritab erinevaid füüsilisi harjutusi. Inimeste vahel, kes päris tugevalt üksteisega poksiringis poksivad, sünnib reeglina päriselu sõprus. Äärmuslik kogemus liidab ning tekitab vennaskondi, mis ei erine nendest sõpruskondadest, mis sünnivad näieks kaitseväes.
Lõpuks tahaks rääkida lastest. Neid on väga oluline tuua trenni õiges vanuses, alates 10. eluaastast ja sealt edasi. Kui laps on liiga noor, ei ole ta keha veel piisavalt arenenud ning seetõttu ei tule tal õigesti välja ka paljud harjutused ja liigutused. See omakorda demotiveerib last üldse trennis käima. Kellele meeldiks, kui midagi, mis teistel välja tuleb, temal sugugi ei õnnestu?
Sellepärast soovitan enne poksitrenne saata laps sellisesse trenni, mis arendab tema jõudu, painduvust, reaktsiooni ja koordinatsiooni. Juba nimetatud maadlus ja karate sobivad selleks väga hästi. Ka akrobaatika ja ujumine on head kohad, kust alustada lapse üldfüüsiliselt arengut. Kui te olete täiskasvanu, siis hakkab teie areng poksisaalis sõltuma teie senisest spordi kogemusest. Mida rohkem olete omas elus erinevaid spordialasid proovinud, seda kiiremini toimub teie areng ka poksis ja vastupidi. Igal juhul, kuskilt peab alustama!
