Klassikalises poksis on 3 kaitseliiki. Kaitsed kättega – see on kas klassikaline block või tõrjumised, kaitsed kehaga – need on sukeldumised ja põikamised ning kaitsed kasutased liikumist jalgade peal – sellised nagu hüplemised ja sidestepid, ehk sammud kõrvale.
Just osksus kaitsta ennast löökidest, kasutades kõiki nimetatuid võimalusi annabgi meile seda enesekindlust, millest kõik räägivad. Kuid samas just kaitseoskuste õpimine ja lihvimine võtab kõige rohkem aega ja närve. See, et keegi hakab meid lööma on eriti ebameeldiv ja isegi hirmutav iga algaja jaoks – palju kergem on lüüa kedagi ise. Kuid selles peitubki õige enesekaitse filosoofia. Kõige pealt me kaitseme ennast ja juba siis mõtleme edasi, kas rünnata vastu. Mitte vastupidi. Minu trennides on see põhireegel ja sellest ma räägin tihti kõikide noortega, seletades neile, et poks on gentlemenide ala mitte tänavakaklus.
Mulle kui endisele poksijale on kõige rohkem meeldinud just kaitseplaani poksijad – sellised nagu Ronald Winky Wright, Pernell Whitaker ja Floyd Mayweather Jr. Kõik nemad üritasid tõrjuda oma vastase paremaid lööke ja leida auke nende kaitses, karistades vastu oma tugevate ja kiirete löökidega. Ma arvan, et just selline poksistiil kõige paremini iseloomustab fraasi The Sweet Science, fraasi, mida tihti kasutatakse poksi kirjeldamiseks.
Kui tahad õpida poksima ja sa elad Tallinnas siis tule rühmatrenni Combatlabi või minu juurde personaaltreeningule.
