1. Kuidas sa jõudsid võitluskunstideni?
Ausalt öeldes üsna juhuslikult. Töö oli väga pingeline, päevad möödusid istudes ja tundsin, et vajan midagi, mis aitaks nii füüsiliselt kui vaimselt tasakaalu leida. Olin ju pikalt poksimisele mõelnud ja siis viiski juhus mind treeneriga kokku. Nii see algaski.
2. Kui kaua sa oled seda juba teinud? Umbes 4 aastat.
3. Miks sa sellega tegeled? Mida see annab sulle?
See aitab mul pingeid maandada. Töö on vaimselt kurnav ja trenni ajal saan pea täiesti „tühjaks“. Lisaks annab see enesekindlust ja energiat – tunnen, et jaksan rohkem ka igapäevaelus.
4. Kas sul olid mingid hirmud või eelarvamused enne oma esimest trenni?
Jah, kindlasti. Kartsin, et see on liiga agressiivne või et ma ei saa hakkama. Tegelikult oli vastupidi – keskkond oli toetav ja keegi ei eeldanud, et ma kohe midagi oskan.
5. Kas sa töötad paarides ka? Poksid kellegi vastu?
Jah, aeg-ajalt töötame paaris ja harjutame koos. See ei ole selline „päris kaklemine“, vaid pigem tehnika õppimine ja kontrollitud liikumine. See teeb trenni isegi huvitavamaks.
6. Kas need trennid aitavad sind igapäevaelu toimetamises ka?
Väga palju. Rüht on parem, ka stressitaluvus on kasvanud. Tunnen, et suudan keerulistes olukordades rahulikumaks jääda.
7. Miks sinu arust inimene vähemalt proovida üks kord sellist trenni?
Sest see annab täiesti teistsuguse kogemuse kui tavaline trenn. Sa õpid oma keha paremini tundma ja saad aru, kui palju sul tegelikult jõudu ja vastupidavust on. Ja see enesetunne pärast trenni on väga hea.
8. Räägi paar sõna oma treenerist. Milline ta on?
Ta on väga professionaalne, aga samas inimlik ja toetav. Ta oskab motiveerida ilma survet tekitamata ning märkab igaühe arengut. See loob turvalise tunde ja aitab edasi liikuda.
Fotod – Sergei Novikov